Kui õpilane protestib või töötab kaasa, on toimumas midagi head. Kui laps töötab innukalt, eeldame, et õpilases toimub areng. Ta kas mõtleb kaasa või väljendab end kuidagi.
Kui õpilane protestib, tasub kuulata, kas tegemist on lihtlabase jonnimisega või on jutus sees ka mõni argument. Jonnimise vastu ei saa, jonnija leiab alati võimaluse jonnida. Kui õpilasel on protesti avaldades argument, tuleks asuda koostööle.
Ei ole nii, et iga kaasa töötav õpilane on kohe innukas õppija.
Mina proovisin nii:
Riputasin klassi puuoksa.
Andsin igale lapsele paraja jupi niiti, värvilist paberit, igasugu loomade pilte jm
Palusin õpilasel mõelda iseendale kuid võtta arvesse: õpetaja sobivus, teemast aru saamine, nende endi õppimine klassis, rühmasisene dünaamika jne.
Ülesanne on end puule riputada/peita/paigutada/kellegi küljes rippuda/kedagi upitada (ükskõik kuidas ja kellena), väljendada oma hetketundeid, oma rahulolu. Puul võib kiikuda, mööda puud ronida, puu all istuda, puu taga peidus olla vm. Tähtis on see, et õpilane suudab end kuhugi paigutada ning seletada arvamust/otsust.
Mõeldes sellele annab ta hinnangu nii iseendale kui õpetajale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar